Tavaliselt kasutatakse madala süsinikusisaldusega{0}}terast traati.
See on kootud ja keevitatud. Olenevalt rakendusest jaotatakse staadionipiirded peamiselt keevitatud traatvõrguks ja kettlülivõrguks (elastne kootud võrk). Ketilüli võrk ei deformeeru oma hea pinge ja elastsuse tõttu löögi mõjul kergesti ja võib taastuda, pakkudes seega sportlastele paremat kaitset.
PVC{0}}kaetud traadi läbimõõt on 4,0 mm, võrgusilma suurus on 50 mm x 50 mm ja mõõtmed 3000 mm x 4000 mm. Postid on valmistatud 60 mm läbimõõduga terastorust ja horisontaalsed postid on kokku keevitatud 48 mm läbimõõduga terastorust.
Staadioni piirdeaedade korrosioonivastane-tehnoloogia võib jagada võrgusilma-korrosioonivastaseks ja raami korrosioonivastaseks-vastaseks. Võrgusilma korrosioonivastaseks{4}}on kaks peamist protsessi: üks on PE-kate, mis mähib PE-plasti ümber metalltraadi; teine on kastmiskate, mis katab kogu moodustatud võrgu. Mõlemal on oma eelised ja puudused; PE-kate tagab ühtlasema katte, samas kui kastmine võib põhjustada mittetäieliku katte. Raami korrosioonivastane{7}}vastutus jaguneb samuti peamiselt kastmiseks ja elektrostaatiliseks pihustamiseks. Dip kate on suhteliselt halva nakkuvusega, samas kui elektrostaatilisel pihustamisel on hea nakkuvus, kuid plastkiht on õhem. Levinud värvid on tumeroheline, rohuroheline, sinine ja must.
Sellel on korrosioonikindlus, vananemiskindlus ja üldine vastupidavus. Võrgusilma pind on tasane, tugevalt pingutatud ja välismõjude poolt kergesti deformeeruv. Kohapealne-paigaldus on väga paindlik ning kuju ja suurust saab paigaldamise ajal reguleerida.
